Plastkilede katsemeetodid

Kui plastkile tootmine on lõppenud, on vaja kvaliteedikontrolli, et teha kindlaks, kas toode vastab kasutusnõuetele. Protsess algab visuaalse kontrolliga, et hinnata kile välimust,{1}}kontrollitakse pinna tasasust ja värvi ühtlust ning tuvastatakse kõik ilmsed defektid, nagu mullid, lisandid, kriimustused, kortsud või rebendid. Kile paksuse ühtluse tagamiseks mõõdetakse ka põhimõõtmeid, nagu paksus ja laius; paksuse olulised erinevused võivad kahjustada hilisemat töötlemist ja lõppkasutuse -jõudlust.

 

Mehaanilised omadused -eriti tõmbetugevus, katkemispikenemine ja rebenemistugevus-on samuti testimisprotsessi kriitilised aspektid. Tõmbeomadusi hinnatakse tavaliselt tõmbekatsega, kus kindlate mõõtmetega kileproov kinnitatakse katseseadmesse ja sellele rakendatakse järk-järgult suurenevat tõmbejõudu, et jälgida selle käitumist pinge all. Need testid näitavad kile tugevust ja sitkust, aidates määrata selle vastuvõtlikkust purunemisele pakendamise, transpordi ja kasutamise ajal. Sellised jõudlusnäitajad on eriti olulised pakkekilede puhul, mis on mõeldud vastu pidama suurele tõmbekoormusele.

 

Tõkke- ja kuumuskindluse{0}}omadusi testitakse kile kavandatud rakenduse alusel. Näiteks toidupakendite kilede puhul hinnatakse tavaliselt veeauru läbilaskevõimet ja hapniku läbilaskevõimet, et hinnata nende kaitsevõimet niiskuse ja hapniku vastu. Kui kile on ette nähtud kuumtihendamiseks või kõrge temperatuuriga keskkondades, viiakse läbi kuumakindluse ja kuumatihendamise katsed, et kontrollida, kas kõrgetel temperatuuridel esineb olulisi deformatsioone ja kontrollida, kas tihendi terviklikkus vastab nõuetele. Spetsiaalsete rakendustega kilede puhul võidakse vajaduse korral läbi viia lisatestid-, näiteks vastupidavus õlidele või kemikaalidele-.